Heihei, kallid blogilugejad!
On rõõm siia jälle kirjutada, seekord kirjutasin siia kokkuvõtva sissekande oma hooajast 2012. Kirjutan võistlustest, kust osa võtsin ning millised võistlused kuulusid mu lemmikute hulka ja millised mitte.

Tervitused minu poolt, päris tükk aega pole ma siia midagi kirjutanud. Kuid mõtlesin, et oleks viimane aeg enne hooaja kokkuvõtet oma viimaste võistluste mõtted kirja panna. Tekst tuli küll üpris pikk, kuid ega midagi väga asjalikku ma siia ikka kirja ei suutnud panna.

Nonii, üleeelmine nädalavahetus toimus siis minu jaoks püha üritus Tartu Rattamaraton. Miks püha? Sest et see on ainus üritus mida ma olen oma "karjääri" algusest saati kõik korrad osalenud/lõpetanud. Ning seekord oli tegemist ka hooaja viimase võistlemisega ning tegemist oli ka selline väiksema juubeliaastaga ja omastasin ka hõbemärgi 5 osalemise eest. Kokku on mul siis selle püha ürituse kilometraaž 338km (3x40km + 2x89km). 

Ikka ja jälle olen lugenud klubikaaslaste vahvaid emotsioone rattaga läbitud hetkedest. Otsustasin, et jagan ka enda kodumaast eemal kogetud rattamuljeid. Iirimaale jõudes tabas mind suhteliselt suur pettumus seoses kesise metsiku looduse esindatusega. Päris sihtpunkti jõudes (Dundalki) sain meeldiva üllatuse osaliseks, toa aknast vaadates paistsid päris arvestatavat mõõtu mäed, ääristatuna mõnusate roheliste metsa tutikestega. Kohe esimesel päeval püstitasin endale eesmärgiks vähemalt üks nendest mägedest rattaga vallutada. 

Hõbe statuudi omanik - alguses mõnus kergus, keskosas kiire grupisõit ja lõpp nagu alati rakse.
Kui eelmine aasta lõpetasin Tartu Rattamaratoni kiirabi telgis - vedeliku puudus ja täielik tühjakssõit - siis see aasta oli finišis meeleolu ja enesetunne hea. Kas hea kogu sõiduvältel, sellest juba täpsemalt allpool?

Otepää poole asusime teele laupäeaval umbes kella kolme ajal. Kaaslasteks Sirli, Indrek ja Renaldo. Vahepeal tegime mõned peatused ning Otepääle jõudsime veel valges. Kahel eelneval aastal on sinna minnes sadanud seekord oli teisiti...

Hei hei! Igatsesite? Loomulikult mitte! Niih, hooaeg on tasapisi lõppemas ja veel viimased võistlused ees. Praeguses postituses kirjutaks siis Jõulukast, Tabakast ja Lätis käigust. Ees ootavad veel kindlasti Elva Samsung ja püha üritus Tartu Rattamaraton! Küsimärgi all on ka teatekross eeloleval pühapäeval.

Aga no, asuks siis asja juurde. Paar nädalat tagasi sai jõulumäel käidud ja noh, oli baigi sõit nagu iga teine ehk siis paras enese piinamine. See hooaeg pole kohe kuidagi sujunud see baigisõit, aga noh, eks elu ole pikk ees veel. Tahaks Elva ka ära lõpetada, et mingi nänni kätte saada kuna ma kõik etapid kenasti lõpetanud.

Eile s.o. kolmapäeval käisin sel aastal järjekorras teisel kolmapäevakul. Riiamäe rada hakkas mulle kohe esimesel korral, see oli vist aastal 2008 kui esimest korda seal käisin, meeldima. Riiamäe on selles mõttes omapärane kant, sinna minnes tehakse sõit ära ning kohe peale sõitu vajub rahvas laiali, s.t. sõidetakse koju tagasi. Vähemalt mulle tundub nii, sest stardialas oli väga vähe tuttavaid nägusid näha, kellega lihtsalt muljetada ja niisama lobiseda. Kindlasti mõjutab seda ka raja pikkus, samas tähendab pikem rada ka vähem mööda sõitmist. Paljud tahaksid kohe öelda, et sõida kiiremini, siis saad ka rohkem mööda sõita... :)

Järjekordne nädalavahetus  on seljataga ning hooaeg hakkab vaikselt lõppema. Laupäeval osalesin Jõulumäe Rattamaratonil, mis oli eelviimane etapp Samsung Estonian Cup sarjas. Pühapäeval osalesin seekord kahel võistlusel, hommikul startisin Tabasalu Rattarallil, mis oli mu koduvõistlus ning õhtupoole sõitsin Team Rattapood Cupi, mida korraldab oma klubi Kalevi Jalgrattakool.

Hooaja alguses Jõulumäel osalemine minu plaanidesse ei kuulunud, kuid kuna Ints oli sinna nagu nii minemas, siis otsustasin siiski kohale minna. Kuid see eest Tabasalu RR oli kindel valik. Seda enam, et võistlused toimuvad sisuliselt koduukse ees, lisaks tegemist maanteeratta võistlusega. Võistlusnädalal sai isegi trenni tehtud lootusega, et ehk läheb Tabasalus paremini kui Võru RR-il.

Külmad ja niisked ilmad annavad märku, et sügis on kiirrongiga Eestisse saabumas ning viimane aeg on tutvust teha Meie naiskonna seni vähe räägitud ja kajastatud liikmega. Gustaf Kopparberg naiskonna punktisaaki on aidanud täiendada ka Anette Raie. 

Anette on enda iseloomustuseks öelnud järgmist: Õpin Tallinna Kunstigümnaasiumis tarbekunsti klassis ja lähen sügisest juba 12. klassi. Otsus valida spordikooli asemel kunstikool tuli väga ootamatult, sest olin 10-aastasest saadik  olin unistanud minekust Otepää Audentese spordikooli.  Otsust mõjutas Otepää kaugus minu kodukohast ja  tahe proovida midagi uut ja huvitavat.  Olen oma valikuga väga rahul, sest tarbekunsti klass annab mulle väga palju uusi oskusi. Olen nüüdseks õppinud juba nahkehistööd, portselanmaali, graafikat, kirjakunsti, metallehistööd, joonestamist, keraamikat ja klaasikunsti...